• Mõisate tekkimine ja staatus Eesti elu-olus
Mõis kui majandusüksus on läbi pika ajaloo olnud Eesti elu-olu üks lahutamatuid komponente. Tekkides alates 13. sajandist küll ristirüütlitest vallutajate keskustena, kus valdavalt saksa päritoluga aadlikud (mõisnikud) olid omanikud ja eesti päritoluga talupojad vaid nende alluvad, on nad siiski mänginud Eesti edaspidises arengus otsustavat ning mitte sugugi negatiivset rolli kohalikkus majandus- ja kultuurielus.
Palju on räägitud eesti päritolu lihtrahva rängast rõhumisest peamiselt saksa päritoluga mõisnike poolt ning sellega seonduvast "seitsmesaja aasta pikkusest orjaööst"; seda nii eelmise iseseisvusaja jooksul ning oluliselt võimendatuna nõukogude perioodil. Kõigele sellele võib aga siiski vaadata kahte moodi. Esiteks esines mõisates kindlasti ka lihtrahva rõhumist, kuid see oli tollal üldvalitseva feodaalkorra juures kogu maailmas tavaline, sealhulgas ka nendes maades, kus nii mõisaomanikud kui ka talupojad olid samast rahvusest.
Teisest küljest arendasid mõisnikud aga kohalike piirkondade elu-olu: juurutasid uusimaid euroopalikke töövõtteid, samuti levitasid uusimat kultuuri ja uusimaid ideid ning mõtteid. Nii vabastati uuenduste tuulest mõjutatuna Eestimaa talupojad pärisorjusest ca pool sajandit varem kui Venemaa talupojad, kus ometi nii peremehed (mõisnikud) kui ka alluvad (talupojad) olid mõlemad venelased ja rahvuslikku vaenu nagu poleks tohtinud olla. Eesti talugi võttis oma elamu, aia, loomapidamise, söögivalmistamise jm kombed üle mõisatest, sest kust mujalt tal neid võtta oli. Ka eestlaste haridus, laulupidude traditsioon jms sai alguse eestimeelsetelt baltisakslastelt, kes neid igati edendasid ja toetasid.
Mis aga kõige olulisem: baltisaksa mõisnikele toetuv omavalitsussüsteem — nn balti erikord — mille Vene tsaar Peeter Suur pärast Eestimaa alistamist kinnitas, suutis efektiivselt vastu astuda 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul rakendatud venestuspoliitikale. Vene tsaaririigi sihiks 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul oli venestamine — Eestimaa tasalülitamine Venemaa haldussüsteemi ning seeläbi siinse läänekristlusel põhineva euroopaliku kultuurisaare muutmine Vene kultuuriruumi orgaaniliseks osaks. Piisab pilguheitmisest meie idapoolsetele hõimurahvastele — vadjalastele, ingerlastele, isuritele jpt — et mõista, milline saatus oleks meid ilma baltisaksa vähemuseta ees oodanud.
Seepärast võib öelda, et Eesti kuulub Euroopa kultuuriruumi tänu siin üle seitsmesaja aasta elanud baltisaksa vähemusele, kelle tugipunktideks maal olid reeglina mõisad ja kirikud ja piirkondade elu-olu juhtis neile tuginev omavalitsussüsteem.
Kui poleks olnud 1939. aastat, mil toimunud sündmused kirjutasid ette baltisakslaste lahkumise ajalooliselt kodumaalt ning seega lõpetasid viimaste mõisate kasutamise nende algsetes funktsioonides ja algsete peremeeste poolt, oleksid nad jäänud tõenäoliselt üheks osaks kohalikust eliidist, kes oleks meid kultuuriliselt sidunud Euroopaga. Tõenäoliselt oleks tasandunud ka tollane vimm eestlaste ja baltisakslaste vahel, mille algselt oli põhjustatud aastasadu kestnud peremehe-sulase rollides olemine ning mis võimendus märgatavalt 1919. aastal, mil noore Eesti Vabariigi valitsus otsustas populistliku käiguna pea kõik mõisad nende omanikelt tervikuna ülekohtuselt võõrandada.
Kuid ajalugu ei jätnud baltisakslasi nende ajaloolisele kodumaale. Praegu on baltisakslastest ja nende mõisakultuurist jäänud järele üksnes tükike ühist ajalugu, palju eestlastele omaseks saanud kombeid ja tavasid ning terve hulk esinduslikult välja ehitatud mõisasüdameid, millest üle poole on hävinud, paljud aga suuremal või vähemal määral säilinud. Ja mis peamine — neist on järele jäänud tava liigitada Eesti vaieldamatult Euroopa kultuuriruumi.
Läbi keskaja (13-16. sajand) ja ka rootsi aja (16-17. sajand) oli mõisaansambel reeglina hädapäraste majandushoonete kompleks, kus välisele ilule ja suursugusele erilist rõhku ei pööratud. Ka mõisaomanike eluhoone ehk mõisa peahoone oli reeglina küllalt lihtne puitehitis, kui see polnud just kivist väikelinnusena (vasallilinnusena) vaenlaste kaitseks välja ehitatud (nt Vao ja Kiltsi Lääne-Virumaal, Järve ja Edise Ida-Virumaal, Velise ja Kasti Läänemaal, Suure-Konguta ja Rannu Tartumaal jpt).
Mõisasüdametes asuvad suurejoonelised ja paraadlikud hoonete ansamblid koos parkidega kujunesid Eesti mõisakeskustes välja suuremalt jaolt peale Põhjasõda, st 18. ja 19. sajandi jooksul; vähemal määral ka 20. sajandi alguses. Mõned esinduslikumad ansamblid tekkinud küll juba ka renessansi ja varabaroki õitseajal 17. sajandil, kuid tollal kujunenu pole peale mõne üksiku erandi (Maardu Harjumaal, Palmse Lääne-Virumaal, Kloostri ja Kiltsi Läänemaal) meie päevini säilinud — Põhjasõja ajal kasutasid Vene väed põletatud maa taktikat, mille käigus hävitati armutult kõik, mis ette jäi. Nii muutus tollal enamik Eesti mõisaid, samuti ka linnu ja külasid, ahrevaremeteks.
Seepärast tuli 1700ndatel aastatel alustada mõisate ehitamisega pea igal pool taas nullist ning esinduslike komplekside väljaehitamine toimus Eestis reeglina alates 1720test aastatest kuni esimese maailmasõja alguseni 1914. aastal. 18. sajandil rajatu on reeglina barokkstiilis ning 19. sajandi algul rajatu klassitsistlikus stiilis. 19. sajandi teisel poolel kasutatud stiilid segunesid; ilmus historitsism ning neorenessanss, neobarokk, neogootika. 19. ja 20. sajandi vahetusel lisandus historitsismile veel vähesel määral juugendit.
Põhja-Eestis toimus esinduslike mõisasüdamete väljaehitamine reeglina 18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel, seepärast prevaleerivad seal barokk ja klassitsism. Seevastu Lõuna-Eesti mõisates käis vilkam ehitustöö 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, mistõttu seal annab tooni historitsism ja vähesel määral ka juugend. Paljud Lõuna-Eesti mõisasüdamed jäidki tagasihoidlikult hoonestatuks.
Esinduslikud mõisasüdamed olid reeglina kujundatud suurejooneliste ansamblitena, kus kesksel kohal asunud paleed ümbritsesid kümnete hektarite suurused pargid koos lehtlate, skulptuuride, veekogude ja sildadega. Mõisatesse viisid sageli kilomeetrite pikkused alleed. Iga kõrvalhoone, iga detail oli seal tavaliselt läbi mõeldud ja terviklikku ansamblisse lülitatud.
Kuid ka tagasihoidlikud ja väiskemad mõisasüdamed olid sageli stiilsed ansamblid, kus hoonete asukoht ja proportsioonid olid oskuslikult valitud ning looduslikku ümbrusse harmooniliselt sulatatud. Seepärast võib öelda, et pea iga mõis oli teistest omanäoline vaatamisväärsus.
Kokku oli selle sajandi algul praegusel Eesti territooriumil üle 1100 mõisa, kui mitte arvestada karjamõisaid, mis olid faktiliselt suurte mõisamajandite osad ja polnud reeglina esinduslikult välja ehitatud.
Mõisate allakäik ei saanud alguse mitte Nõukogude ajal, nagu kaasajal tihti ekslikult arvatakse, vaid hulga varem. Esimese hoobi mõisatele pani 1905. aasta revolutsioon, mil vene madruste poolt eestveetud mässu ajal põletati maha üle 150 mõisahoone koos nendes asunud hinnaliste kultuuriväärtustega. Suur osa mahapõlenud mõisahoonetest küll taastati või ehitati uued hooned, kuid ca veerand hoonetest jäi siiski varemetesse. Nii hävisid sel ajal jäädavalt suurejoonelised klassitsistlikud paleed Järvakandis ja Valtus Rapla lähedal ning Haimres Märjamaa lähedal; baroksed puithooned Sõtkel, Päädeval ja Vana-Märjamaal Märjamaa lähedal; rikkaliku eksterjööriga ampiirpalee Tuhalas Harjumaal; keskaega tagasi ulatuv Velise Märjamaa lähedal jpt. Järgnes Esimene maailmasõda, mille käigus vandaalitsevad Vene sõdurid põletasid 1917-18 maha mitmeid suurejoonelisi mõisaid (Vana-Virtsu Läänemaal, Pada ja Püssi Virumaal jt.). Ka Vabadussõja ajal 1919 hävisid mõned mõisad, nt neogooti stiilis Uue-Antsla Võrumaal ja Karula Valgamaal.
Peamise hoobi nii mõisamajandusele kui ka mõisakompleksidele andis 1919. aastale noores Eesti Vabariigis sotsialistide eestvõttel läbiviidud maareform, mille käigus võõrandati valdav enamus baltisakslastele kuulunud mõisamaad koos hoonetega ja jagati asundustaludena Vabadussõjast osavõtnutele. Vaid vähestele baltisakslastele jäeti mõisasüdamed koos hoonestusega alles (Kumna, Tohisoo Vinni, Riguldi, Vao jt); reeglina olid need suhteliselt tagasihoidlikud kompleksid.
Osadele võõrandatud mõisahoonetele leiti uued funktsioonid koolimajadena, hooldekodudena, rahvamajadena, asundustalude kõrvalhoonetena jms; palju jäi siiski aga kasutuseta ning ajapikku lagunes või lammutati (nt 17. sajandist pärinev Kloostri mõis Lihula lähedal; 18. sajandi algusest pärinev barokne ning rikkaliku ajalooga Saare mõis Palamuse lähedal; neogooti stiilis Kaali mõis Saaremaal jpt). Sellist saatust soosis suuresti tollase Eesti Vabariigi ametlik negatiivne suhtumine baltisakslastesse kui "eestlaste rõhujatesse" ja sellega seoses ka kogu baltisaksa pärandisse, arvestamata selle arhitektuurilist ja kultuurilist väärtust.
Palju mõisahooneid hävis ka Teises maailmasõja lahingute käigus 1941. ja 1944. aastal, nt klassitsistlik Orgita mõis Märjamaa lähedal; historitsistlikud Kaagvere ja Kavastu mõisad Tartumaal Emajõe ääres, historitsismi šedööver Raadi Tartu lähedal; Pühajärve mõis Otepää lähedal, Müüsleri mõis Järvamaal; suurejoonelised Jõhvi ja Voka mõisad Virumaal jpt.
Ükskõikne, et mitte öelda negatiivne suhtumine ajaloolisse arhitektuuripärandisse jätkus ka peale Teist maailmasõda kuni 1960-70te aastateni ning senisest veelgi suuremas mahus. Tollal väärtustati mõisahooneid pelgalt nende praktilisest kasutusväärtusest lähtuvalt, millele lisandus tihti veel bolševistlik kõigi vana ja "tagurliku" eitamine, eriti kui tegemist oli "töörahvast rõhunud parunite" pärandiga. Ka majanduslikult oli tollal (ja on ka praegu) odavam ehitada moodne karpmaja, kui hakata vana ja lagunevat maja kõpitsema ning kaasaja tasemel ümber ehitama. Seega säilisid sel perioodil vaid need hooned, mis olid piisavalt korralikud, et neid edasi kasutada ja seda ka tihti seepärast, et nappis raha, mille eest uusi kaasaegseid "sisult sotsialistlikke" hooneid ehitada. Lisaks sellele ka mõned need hooned, mida püüdsid säilitada ja säilitasid kohaliku elu ja kultuuri eestvedajad, vaatamata teiselaadsele riiklikule poliitikale.
Nii lammutati peale Teist maailmasõda sõjas veidi kahjustatud suurejooneline Huuksi mõis Järvamaal; pikalt laguneda lastud rikkaliku kujundusega hilisklassitsistlik Palu mõis Järvamaal; arhailised baroksed puithooned Viljandis ja Saarnakõrvel (Harjumaal) jpt. Varemeteks lasti muutuda stiilsed barokkhooned Nurme Harjumaal, Norra Koeru lähistel ja Salajõe Läänemaal; rikkalike interjööridega varaklassitsistlik mõisahoone Väike-Rõudel Läänemaal; klassitsismi ühed suurejoonelisemad näited Raikkülas Rapla lähistel ja Mäol Järvamaal; arhailised väikesed baroksed kivihooned Paadrema ja Maalse mõisas Läänemaal jpt. Vene sõjaväe käes olles lagunesid ja osalt lammutati nt barokne Klooga mõis Harjumaal ja Ungru neorenessanss-stiilis imposantne loss Haapsalu lähistel.
Selline suhtumine jätkus osalt kuni viimase ajani — nii lammutati tühjalt seisev, kuid täiesti taastamiskõlblik Kuksema mõisahoone Järva-Jaani lähistel koguni veel 1989. aastal.
Selle protsessi tagajärjel on praeguseks omaaegsetest mõisa peahoonetest säilinud alla poole. Veelgi vähem on säilinud terviklikke ansambleid, kus vanu hooneid pole ümber ehitatud ning nende vahele ega kohale pole uusehitisi püstitatud. Ja säilinud ansamblitest omakorda väike osa on enam-vähem sellises korras, nagu nad olid mõisate hiilgeaegadel, 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. Tavaline on see, et pargid on kas osaliselt või siis täielikult võsastunud, mõisakompleksi hooned erinevate valdajate käes ning mitmel moel ümber ehitatud ja kogu territoorium piirdeaedadega tükeldatud.
Vaid mõnikümmend mõisat kunagisest rohkem kui tuhandest mõisast üle Eesti annab praegu sellise tervikliku pildi, nagu mõisate hiilgeajal. Neid on viimastel aastakümnetel mitmeti korrastatud ja restaureeritud (Palmse, Sagadi, Vihula ja Rägavere Virumaal, Olustvere ja Õisu Viljandimaal, Kolga, Maardu ja Saue Harjumaal, Sangaste Valgamaal) ja nad on muutunud külastatavateks turismiobjektideks. Enamik Eesti elanikest ja ka välisturistidest saabki Eesti mõisast ja mõisaarhitektuurist aimu eelkõige nende mõisaarhitektuuri säilinud tippude kaudu.
• Väärtustamine alates 1960-70test aastatest
Mõisaarhitektuuri hakati Eestis osades ringkondades väärtustama 1960-70 aastail, mil seda lubas tollase N. Liidu veidi liberaliseerunud suhtumine. Suure töö tegi aastail 1963-78 ära Veljo Ranniku, kes käis neil aastail läbi praktiliselt kõik Eesti mõisad, jäädvustades ning dokumenteerides selle, mis selleks ajaks seal veel jäädvustada oli. Sellele järgnes Restaureerimisvalitsuse teostatud detailsem mõisate arhitektuuriajalooline inventeerimine 1970-80tel aastatel, mille käigus registreeriti kõik säilinu mõisate kaupa senisest põhjalikumalt ning väärtuslikumad säilinud mõisahooned ja -kompleksid võeti riikliku kaitse alla.
Kuid kaitse alla võtmisest oli tihti vähe kasu, kui hoone oli juba piisaval määral lagunenud ja tühi ning ei leitud sellele uusi funktsioone ega instantsi, kes oleks selle restaureerinud. Nii võeti kaitse alla küll nt Nurme mõis Harjumaal, Norra ja Mäo mõisad Järvamaal ning Hõreda ja Raikküla mõisad Raplamaal, kuid need lagunesid endiselt edasi, muutudes suuremal või väiksemal määral varemeteks.
Siiski õnnestus tollal palju ka päästa — mitmed mõisahooned, nt Saue, Saku ja Maardu Harjumaal; Rägavere, Palmse, Sagadi ja Vihula Virumaal, Kodila Raplamaal jpt õnnestus tol ajal restaureerida ning uutele funktsioonidele kohandada. Ning neid kaitse alla võetud hooneid, mida ei jõutud restaureerida, ei tohtinud vähemalt keegi enam oma suva järgi lammutada ega ümber ehitada.
Sellele tuleb lisada ka põhjalik uurimistöö, mis tollest ajast kuni praeguseni on mõisate ajaloo ja arhitektuuri uurimise ning ka publitseerimise osas ära tehtud — olulise panuse on selles osas andnud arhitektuuriajaloolased Helmi Üprus, Juhan Maiste ja Ants Hein.
• Mõisaarhitektuuri saatus kaasajal
Taastatud Eesti Vabariigi aja (alates 1991. aastast) mõju mõisatele on olnud kahesugune. Ühelt poolt on paljudele mõisatele tekkinud uued omanikud, kes on võtnud ette tänuväärse töö lagunevad hooned päästa ja taastada. Nii on erakätes praktiliselt varemetest üles ehitatud Norra mõis Koeru lähistel. Erakätes on korrastatud või korrastatakse ka seni tühjalt seisnud ja lagunenud hooneid Kirnas Paide lähistel, Riisiperes Harjumaal, Suure-Lähtrus Martna kihelkonnas, Kehtnal Raplamaal, Seidlas Järvamaal, Varangul Järva-Jaani lähistel jpt. Viimastel aastatel on restaureeritud (vähemalt välisilmes) ka koolimajadena kasutatavad Albu, Roosna-Alliku ja Laupa mõisad Järvamaal ning Kiltsi mõis Lääne-Virumaal. Varemetest on üles ehitatud nt ka omapärane barokne Sutlema mõisa väravatorn Hageri lähistel.
Teisalt jätkub allakäik osalt ka praegu — näib, et Eestis on mõisaansambleid palju rohkem, kui on nende taastamiseks potentsiaalseid huvilisi, kellel on olemas vastavad rahalised võimalused, samuti reaalne plaan suurejoonilise kompleksi kasutamiseks. Nii on seni varemetes 1996. aastal müürideni paljaks põlenud hooldekoduna kasutatud Järva- ja Lääne-Virumaa piiril asuva Aavere mõisa peahoone. Viimastel aastatel on varemeteks muutumas aukliku katusega barokne Väike-Kareda mõis Järvamaal Peetri lähistel, mille enamik lagesid varises 1999. aastal. Maha on põlenud keskaega tagasi ulatuv kaunite ning haruldaste renessanssportaalidega Kiltsi mõis Haapsalu lähedal, millest on järel vaid müürid ja needki osalt varisenud. Varisenud ja pooleldi varemeteks muutunud on hilisbarokne Vara mõis Tartumaal. Tühjad ja lagunemas on haruldane 18. sajandi algusest pärinev puitbarokkehitis Vana-Harmil (Ojasool) Kose lähistel Harjumaal; samuti ühed ilusamad klassitsistlikud väikemõisate ansamblid Võhmutal ja Einmannis Järvamaal jpt. Juba varem hävinud ansambleid ei ehita valdavas enamuses aga enam keegi üles.
Kuid ka praeguses räsitud ja osaliselt hävinud seisus on suurem osa Eesti mõisasüdameid olulised vaatamisväärsused. Kui ka häärber ja enamik kõrvalhooneid ongi hävinud, oluliselt ümber ehitatud või varemetes ning park võsastunud, annab siiski kogu säilinud maasikuline kompositsioon tunnistust koha omaaegsest hiilgusest, näidates kujukalt Eesti sidet Õhtumaise kõrgkultuuriga ning lahterdades sellega Eesti kahtlemata Euroopa ehk läänelikku kultuuriruumi.
Valdo Praust
mõisate pildigalerii autor ja projektijuht
Copyright
© Valdo Praust, 1999-2001