Estonian Manors
 Gutshöfe Estlands
 Viron Kartanot
Eesti moisaportaal
Ajaloolise Tartumaa (Kreis Dorpat) lühitutvustus
  Avalehele

  Sisukaart


  Nimekiri

  Tähestikuline

  Kihelkondade kaupa

  Praeguste valdade
  ja maakondade kaupa



  Üldist

  Mõisa erinevad
  tähendused


  Mõisate liigid

  Mõisakompleks

  Statistika

Eesti mõisad
Ajalooline Tartumaa (saksa k Kreis Dorpat) oli pindalalt Eesti üks suurimaid maakondi, ulatudes kaasaegsest Tartumaast kõikides suundades kaugemale ning olles tast mitu korda suurem. Põhja pool kuulus ajaloolise Tartumaa kooseisu peaaegu kogu kaasaegne Jõgevamaa, välja arvatud Põltsamaa ja Adavere ümbrus. Ajaloolise Tartumaa kooseisu kuulus ka praegu Ida-Virumaale kuuluv Avinurme koos ümbrusega.

Kagu pool hõlmas ajalooline Tartumaa kaasaegse Põlvamaa kooseisu kuuluvad Saverna, Maaritsa, Vastse-Kuuste ja Ahja ümbruse alad. Edelas jäid ajaloolisele Tartumaale suured alad Otepää, Puka, Sangaste ja Laatre ümbruses, mis kuuluvad kaasaegsele Valgamaale.

Ajaloolisele Tartumaale kuulus 20. sajandi algul 16 kihelkonda, nende nimistu leiab siit.

Neli kihelkonda - Tartu-Maarja, Puhja, Nõo ja Rannu - kuuluvad täies mahus kaasaegse Tartumaa kooseisu. Veel nelja kihelkonna - Äksi, Rõngu, Kambja ja Võnnu - keskused kihelkonnakirikute näol asuvad kaasaegsel Tartumaal, kuid kihelkonna alad jagunevad mitme maakonna vahel. Põhjapoolne osa Äksi kihelkonnast kuulub kaasaegsele Jõgevamaale ning üle poole Rõngu kihelkonnast kaasaegsele Valgamaale. Kambja ja Võnnu kihelkondade lõunaosad kuuluvad kaasaegse Põlvamaa koosseisu.

Laiuse ja Palamuse kihelkonnad kuuluvad tervikuna kaasaegse Jõgevamaa koosseisu. Kaasaegsel Jõgevamaal asuvad veel nelja kihelkonna - Torma, Kursi, Maarja-Magdaleena ja Kodavere - keskused, kuid need kihelkonnad on jagatud mitme kaasaegse maakonna vahel. Torma kihelkonna põhjaosa kuulub Ida-Virumaale. Kursi, Maarja-Magdaleena ja Kodavere kihelkondade lõunapoolsed alad kuuluvad aga kaasaegsele Tartumaale.

Sangaste kihelkond kui ajaloolise Tartumaa lõunapoolseim jääb tervikuna kaasaegse Valgamaa kooseisu. Kaasaegsel Valgamaal asub ka enamik Otepää kihelkonna aladest; vaid viimase väike põhjaosa kuulub kaasaegsele Tartumaale ning idapoolne väike lahustükk kaasaegsele Põlvamaale.

Ajalugu. Ajaloolise Tartumaa eelkäijaks tuleb lugeda muistset Ugandimaad. Seda hoolimata asjaolust, et Ugandimaa piirid erinesid kardinaalselt 18.-19. sajandi ajaloolise Tartumaa omadest. 13. sajandi algul hõlmas muistne Ugandimaa kogu Emajõest lõuna poole jääva suure maa-ala kuni latgalite (lätlaste) asualani ja Pihkva vürstiriigini. Läänes piirnes Ugandimaa Sakalamaaga.

Ei ole ka teada Ugandimaa kihelkondlik jaotus. On vaid arvatud, et Ugandi võis koosneda umbes viiest muinaskihelkonnast. Eeldatakse, et mõlemad Ugandimaa ajaloolisest keskustest - Tartu ja Otepää - olid ka kihelkondade keskusteks. Arvatakse ka, et hilisema Rannu kirikukihelkonna kohal võis olla üks muinaskihelkond. Veelgi segasem on teave Ugandi kaguosa kohta. Ei ole teada, kas seal üldse muinaskihelkondi ja arvestatavat asustust oli. Tõenäoliselt paiknesid Kanepist ja Põlvast alates üsna inimtühjad piirimetsad vastu Pihkva vürstiriigi alasid.

Põhja pool Emajõge paiknes muinasajal hulk väikemaakondi ehk muinaskihelkondi. Hilisema Laiuse kirikukihelkonna eelkäijaks oli Vaiga muinaskihelkond, mis hõlmas tollal ka mitme teise hilisema kirikukihelkonna alasid. Peipsi ääres paiknes Soopoolitse väikemaakond - keskaegse Kodavere kirikukihelkonna eelkäija. Vahetult Emajõe ääres, hilisema Tartu-Maarja kirikukihelkonna aladel oli Jogentagana väikemaakond.

13. sajandi algul toimunud ristisõdade järel moodustati Ugandimaa asemele Tartu Piiskopkond. Piiskopkonna valdusse läks tollal ka Vaiga väikemaakonna lõunaosa.

16. sajandi keskel toimunud Liivi sõja järgselt läksid endise Tartu piiskopkonna alad Poola alluvusse. Tollal nihkus ka selle põhjapiir, hõlmates enda alla Torma, Laiuse ja Kursi kihelkonna alasid. Tollal kinnistunud põhjapiir - Liivi sõja järgne Poola ja Rootsi alade piir - jäi Tartumaal kehtima kuni 20. sajandi alguseni. Alates 1620test aastatest olid Tartumaa alad Rootsi alluvuses. Alates 18. sajandi alguses toimunud Põhjasõjast kuulus Tartumaa koos ülejäänud eesti aladega aga Vene impeeriumisse.

Seoses kreiside loomisega 1780tel aastatel eraldati hiigelsuure Tartumaa lõunaosa iseseisvaks Võru maakonnaks. Tollal tekkinud piir jäi ajaloolisel Tartumaal kehtima kuni Esimese maailmasõjani. 1920te aastate algul eraldati Tartumaa koosseisust Sangaste kihelkond, mis sai osakeseks loodavast Valgamaast. Ülejäänud maakond jäi vanas konfiguratsioonis alles kuni 1950. aasta haldusreformini.

Kümme ajaloolise Tartumaa kihelkonda pärinevad 13. sajandist - Kodavere, Laiuse, Otepää, Palamuse, Puhja, Rannu, Sangaste, Tartu (Tartu-Maarja), Torma ja Võnnu.

Ka ülejäänud kuus ajaloolise Tartumaa kihelkonda pärinevad keskajast. Kursi kihelkond tekkis arvatavasti 14. sajandil Pedja jõe ületuskohta rajatud Kursi ordulinnuse ja sellega seotud komtuurkonna baasil. Ka Rõngu kihelkond tekkis arvatavasti 14. sajandil, arvatavasti koos vasallilinnuse ehitamisega. 15. sajandi keskpaigas moodustati Otepää, Tartu ja Võnnu kihelkonna osadest Kambja kihelkond. Samal sajandil eraldati Tartu kihelkonna lõunapoolsed alad ka eraldiseisvaks Nõo kihelkonnaks. 15. sajandil loodi arvatavasti ka Maarja-Magdaleena ja Äksi kihelkonnad.

      Sa oled

       külastaja!
Portaalis olevate materjalide omavoliline kopeerimine on keelatud
Copyright 1999-2013 © Valdo Praust & MTÜ Alt-Livland. Loe kasutustingimusi
mois@mois.ee