Kohila mõisat (saksa k Koil) on esimest korda mainitud 1438. 16.-18. sajandil kuulus mõis von Wrangellide perekonnale, alates 1771. aastast kuni 1906. aastani aga von Brevernite aadlisuguvõsale, kes ehitasid mõisakompleksi ka esinduslikumalt välja. Hiljem kuulus mõis Kohila Paberivabrikule.

Keila jõe vasakul kaldal paiknev kahekorruseline stiilne klassitsistlik peahoone on ehitatud 19. sajandi esikümnenditel. Lamedate katustega hoone keskosa kaunistas võimas kuue sambaga portikus. Hoone otsad olid ühekorruselised. Peale 1905. aasta põletamist taastati hoone muudetud kujul — kõrge katusega, otsaviiludega ja ilma portikuseta. Portikuse asemele rajati postidele toetuv kinnine veranda. Teine veranda lisati hoone tagaküljele. Kaasajal on hoone eravalduses, selle vasakus tiivas tegutseb kauplus.

Suur osa mõisa kõrvalhooneid olid paigutatud mõisa peahoone esise ovaalse auringi äärtesse. Enamik kõrvalhooneid olid vormilt tagasihoidlikud (paljud säilinud). Poole kilomeetri pikkune alleena kujundatud sihitee suundub otse peahoone keskteljele.

1893. aastal Keila jõe äärde ehitatud mõisa väike paberiveski arenes 1907. aastal suureks paberivabrikuks. Tänaseni töötava vabriku hooned paiknevad teisel pool mõisat jõe paremal kaldal, olles 1960-80tel aastatel tugevalt ümber ehitatud.

Kaasajal on mõisasüda jäänud Kohila alevi piiresse, mõisa sihitee on muutunud alevitänavaks. Alev hakkas tekkima 20. sajandi algul Kohila raudteejaama ning teeristis paiknenud Kapa kõrtsihoone juurde (viimane hävinud).