Estonian Manors
 Gutshöfe Estlands
 Viron Kartanot
Eesti moisaportaal
Mõisa erinevatest tähendustest
  Avalehele

  Sisukaart


  Nimekiri

  Tähestikuline

  Kihelkondade kaupa

  Praeguste valdade
  ja maakondade kaupa



  Üldist

  Mõisa erinevad
  tähendused


  Mõisate liigid

  Mõisakompleks

  Statistika

Eesti mõisad
Sõna "mõis" võib erinevates kontekstides tähistada kaasajal kuni seitset erinevat asja.
  1. Mõis kui majandusüksus ja ettevõte. Ajaloolises mõttes olid kõik mõisad suured majandusüksused ehk ettevõtted - neil oli oma tegevusvaldkond, tegevuspiirkond, raamatupidamine, töölised jne. Selline ettevõte võis olla eraomanduses, kuuluda linnale, riigile või kellele iganes - omandivormist olenes tihti mõisa liik. Reeglina tegeles tüüpiline mõis põllumajandusliku tootmisega, kuid mitte ainult - 19. sajandil põhines paljude mõisate jõukus kas viinapõletamisel või siis mingil muul tootmisel. Erijuhul koosneski mõis ühest tööstusettevõttest - näiteks nii Kärdla kalevivabrik, Joala tekstiilivabrik kui ka Järvakandi klaasitehas olid kõik mõisate staatuses.

  2. Mõis kui haldusüksus ja territoorium. 18.-19. sajandil kuulus kogu Eesti ala väljaspool linnasid mõisatele. Peamiseks haldusüksuseks oli tollal kihelkond, mille keskuseks oli kihelkonnakirik ja pastoraat. Teatud piirkonna kihelkonnad koos moodustasid maakonna. Kihelkond ise jagunes aga mõisateks. Kuigi kihelkonna- ja mõisapiirid üksteisega tihtipeale päriselt ei kattunud, sai enamikel juhtudel siiski rääkida, et see ja see mõis kuulub sellesse kihelkonda. Tavaliselt määrati see ära mõisakeskuse ehk mõisasüdame kuuluvuse järgi, kuigi tavaliselt kuulus samasse kihelkonda ka enamik mõisa alasid ja külasid.

    Mõisa territoorium jagunes omakorda mõisamaaks (mida kasutati mõisa kui majapidamise tarbeks) ning talumaadeks, mida harisid mõisale kuuluvad talupojad. Kui 19. sajandi keskel hakati mõisate poolt talusid päriseks müüma, puudutas see reeglina mõisale kuuluvaid talumaid - mõisamaa jäi siiski mõisa omandusse ja harida. Tõsi küll, alates 19. sajandi lõpust jagati nii mitmedki mõisad kas osaliselt või täies mahus taludeks, millega mõisamajapidamine likvideeriti sageli täiesti.

    Kui me kaasajal kasutame mingi paiga aadressina maakonna, valla ning küla/aleviku nime, siis kuni 1910ndate aastateni kasutati paikkondade aadressina kihelkonna ja mõisa nimetamist. Kui jutt puudutas talurahvast, mainiti tavaliselt lisaks maha ka küla nimi ja vahel ka talu nimi.

  3. Mõis kui hoonetekompleks (mõisasüda). Mõisa kui majandusüksuse toimimiseks püstitatud rajatised olid tavaliselt koondatud kindlasse kohta kokku. Seda nimetatakse mõisakeskuseks ehk mõisasüdameks. Seal asus harilikult mõisa peahoone kui mõisaomaniku või -haldaja/valdaja eluhoone, aidad, tallid, laudad, sepikojad, viljakuivatid jm ehitised. Tavaliselt oli peahoone ees väike ringtee (auring), mille äärtes asetses harilikult ait ning tall-tõllakuur. Peahoone taga ning vahel ka kõikide hoonete läheduses/ümber asus suur mõisapark. Tihti oli kogu mõisasüda ehk kompleks piiratud aia või müüriga.

    Ühe mõisakompleksi ümber on tihti raske kindlat piiri tõmmata, sest mitmed selle hooned/rajatised asetsesid tavaliselt eemal. Tuleohu tõttu püstitati tavaliselt eemale sepikoda, viljakuivati ning rehi, veidi mõisasüdamest väljas asetsesid ka vesi- ja tuuleveskid. Kui need hooned asetsevad mõisasüdame lähedal, loetakse need tihti siiski mõisasüdame osaks. Mõisasüdame (mõisakeskuse) osaks loetakse tihti ka magasiaita. Seal hoiti valla viljatagavara, kuid vastavalt seadusele lasus mõisaomanikul selle hoone ehitamise ja korrashoidmise kohustus.

    Tihti kuulus ühele mõisamajapidamisele mitu mõisakompleksi ehk mõisasüdant. Kui neil kõigil oli õiguslikult mõisate staatus (st ühele omanikule kuulus mitu mõisat), saabki rääkida mitmest mõisast. Sel juhul kasutas mõisapere oma elamiseks üht (tavaliselt kõige esinduslikumat) mõisat ning ülejäänud olid selle kõrvalmõisateks.

    Sageli aga püstitati mõisakeskusest eemale iseseisvaid hoonetekomplekse ka siis, kui neil iseseisva mõisa staatust ei olnud ning õiguslikult oli tegemist ühe mõisaga. Selliseid hooneterühmi tavatsetakse nimetada karjamõisateks - seal asusid tavaliselt mõningad karjalaudad, töölistemajad ning sageli ka küünid/rehed. Ka eraldiseisev tööstusettevõte võis moodustada karjamõisa. Kui säärane hoonetekompleks asetseb peamõisale suhteliselt lähedal, siis on vahel mõningates allikates neid nimetatud karjamõisaks, vahel aga mitte. Selline on nt Järvakandi mõisa tuuliku ümbrus ning Kaliküla mõisa vesi- ja tuuleveski ümbrus koos möldri majaga.

  4. Mõis kui maastikukujunduslik objekt. Mõisakeskus ehk mõisasüda ei olnud aga ainuüksi hooned ning mõisapark, vaid siiski palju enamat. Sageli kujundati mõisasüdamete püstitamisel seal asunud maastik tuntavalt ümber - jõed paisutati tiikidena üles ning suunati kanalite/kraavide kaevamisega ümber, rajati esinduslikud sillad, veerjatele kohtadele rajati astmeliselt laskuvad platood jms. Tihti muudeti ka mõisasüdamesse viivate teede sihte, tehes need võimaluse korral sirgeteks sihiteedeks ning muutes need puude istutamisega alleedeks. Vägagi sageli suundusid sihiteed peahoone ette või muule visuaalselt väljapaistvale objektile. Nii mitmeski mõisas ulatusid sellised teed mõisasüdamest mitmete kilomeetrite kaugusele, kus samuti oli looduslik maastik vähemal või rohkemal määral ümber kujundatud (Järvakandi, Pajaka, Olustvere jt).

    Omaette maastikujunduslikeks objektideks võib pidada ka mõisaomanike kalmistuid. Vahel harva paiknesid need peahoone läheduses pargi tagaosas (Vigalas, Kuristal Võnnu khk), kuid sageli asusid nad mõisasüdamest mõnestsajast meetrist kuni mitme kilomeetrini eemal mingis looduskaunis kohas. Sel juhul rajati sinnagi esinduslikke sihiteid ja alleesid, muudeti kalmistuna kasutatava künka looduslikku kuju, rajati pargid jms (nt Kukrusel, Velisel, Rutikveres jm). Vahel oli mõisaomanike kalmistu lihtsalt väike surnuaed, tihti asus seal aga mõisaomanike matusekabel, mis väikese kuid stiilse sakraalehitisena oli sageli ümbruskonna pilgupüüdjaks. Kabeliehitise all asusid tavaliselt matmiseks kasutatud võlvitud hauakambrid.

    Rääkides mõisalikust maastikust, mõeldaksegi tavaliselt mõisa kui maastikukujunduslikku objekti, mille moodustavad kõik mainitud asjad üheskoos.

  5. Mõis kui esinduslik elamu (peahoone). Tavaliselt oli mõisasüdame kõige esinduslikum ehk väljapaistvam ehitis ta peahoone ehk omaniku/valdaja elumaja (rahvakeeles nimetatud ka mõisa härrastemajaks ja mõisahäärberiks). Mõisa peahoone oli tihti püstitatud maastikul selleks kõige sobivamale kohale ning tema järgi orienteeriti kogu ülejäänud mõisasüda - nii park kui ka kõrvalhooned. Samuti ka alleed ja kaugmaanteedki - ei ole vähe juhuseid, kus mitme kilomeetri pikkune sihitee suundub peahoone keskteljele (Valklas, Haeskal, Järvakandis, Rutikveres jm).

    Kaasajal samastataksegi just mõisa peahoone tihti mõisaga, mis ei ole päris õige. Mõnedes mõisates oli näiteks pea- ehk eluhoone kõrvalhoonetega võrreldes hoopiski tagasihoidlikum ehitis (Toril, Karksis, Veltsal jm). Ka enamikes karja- ja kõrvalmõisates, kus pearõhk oli pandud majandustegevusele, oli peahoone (sel juhul siis mõisatööliste või -ametnike elamu) kõrvalhoonetega võrreldes palju tagasihoidlikum (nt Kalikülas, Koiksel jm).

  6. Mõis kui piirkonna elu-olu ja kultuuri keskus. 1919. aasta maareformi järel võõrandati mõisad (sh paljud mõisasüdamed) nende omanikelt. Kuna kohalikul rahval oli tollal vähe esinduslikke koolimaju, rahvamaju jm ühiskondlikke hooneid, võeti paljud mõisasüdamed nendena kasutusele. Peahoonesse paigutati tihti kool või kohalik rahvamaja, mõisapargis hakati pidama külapidusid jms. Nii muutus mõis kohaliku elu ja kultuuri keskuseks. 20. sajandi teisel poolel, mil hakati suuremas mahus maa-asulaid välja ehitama, jäi mõis tihti ka küla või aleviku keskuseks - peahoone ja/või mõisapargi lähedusse ehitati uusi elamuid, ühiskondlikke hooneid jms. Nii muutus varem elitaarne ja eraomanduses olev mõisasüda tollal tihti asula keskuseks (nt Sakus, Roosna-Allikus, Väätsal, Olustveres jm). Säärane tendents on suuresti ainuomane Eestile ja Lätile, kus toimus mõisate massiline võõrandamine. Seevastu riikides, kus mõisasüdameid ei ole nende omanikelt võõrandatud (nt Soomes ja Rootsis), seda ei toimunud - seal ei arenenud maa-asulad välja mõisate baasil ega muutunud mõisad ka kohaliku elu keskuseks.

  7. Kaasaegne mõis. 1919. aasta maareformi järgselt võõrandati ning tükeldati valdav enamik mõisamajapidamisi. Sealjuures tükeldati tihti ka tervikliku ansamblina ehitatud mõisakompleksid, mille erinevad ehitised sattusid erinevate omanike/valdajate kätte. 1990ndate aastate maareform taastas enamjaolt 1930ndate aastate seisu.

    Osa mõisasüdameid ja nende osi on kaasajal sattunud omanike/valdajate kätte, kes väärtustavad seda mõisana ning seda vastavalt ka nimetavad. Vahel on neil õnnestunud oma kätte saada kas kogu või vähemalt valdav enamik mõisasüdamest, tihti aga mitte. Seepärast võib kaasajal end mõisaks nimetav üksus olla oma olemuse ja maatüki suuruse osas seinast seina.

    On juhuseid, kus ühtede omanike käes on kogu mõisasüda ning vahel ka seda ümbritsevad maad kümnete ja sadade hektarite ulatuses. Sellised mõisad tegelevad tihti lisaks mõisasüdame arendamisele ka põllumajandusliku tootmisega (nt Kalvi ja Oidremaa). Samas on aga ka palju juhuseid, kus mõisa praegusele omanikule/arendajale kuulub ainult peahoone koos selle aluse maalapikesega ning näiteks lähedal asuvad kõrvalhooned ja peahoone esise tagumine osagi on teiste omanike käes (nt Lehola, Kostivere). Mõnes kohas on seetõttu taraga tükeldatud koguni peahoone esine auring (Suure-Lähtru).

    Ehk siis - kaasajal end mõisaks nimetajad kasutavad tihtipeale kõiki eeltoodud viit mõistet läbisegi. Nendel juhtudel on mõistlik rääkida kaasaegsest mõisast ning kasutada eeltoodud viit mõistet ajaloolises mõttes oma rollides edasi. Väga sageli seda aga ei tehta.

      Sa oled

       külastaja!
Portaalis olevate materjalide omavoliline kopeerimine on keelatud
Copyright 1999-2013 © Valdo Praust & MTÜ Alt-Livland. Loe kasutustingimusi
mois@mois.ee