Väätsa mõis (saksa k Waetz) asutati 1620-30ndatel aastatel Magnus von Nierothi poolt.Ümbruskonna maad olid talle 20. juunil 1621. aastal läänistatud Rootsi kuninga Gustav II Adolfi poolt.

Von Nierothide kätte jäi mõis kuni 1686. aastani, mil Anna Elisabeth von Nieroth pantis mõisa Klaus Johann von Baranoffile, kes hiljem selle ka päriseks ostis. Von Baranoffide aadliperekonnaga jäi mõis seotuks ligi kaheks sajandiks.

Tõenäoliselt 18. sajandi keskpaigas ehitati mõisasüda arvatavasti esimest korda esinduslikumana välja.Tollal rajati mõisa sümmeetriline erinevatel kõrgustel asuvate terrassidega esinduslik barokkpark (nn prantsuse park), mille ühes otsas asus arvatavasti tollane mõisa peahoone (praeguseni säilinud keldrikünka kohal), teises otsas aga ringikujuline saarega tiik.

Uus varaklassitsistlik peahoone püstitati mõisa (stiili järgi oletades) 1800. aasta paiku. Kõrgel soklil paiknevat hoonet iseloomustavad ümarad välisnurgad ning hammaslõikelised karniisid, keskrisaliitidel on nii esi- kui ka tagaküljel kolmnurkfrontoonid. Tagakülje keskosas asunud mõisaomaniku töökabineti kolmikakent kaunistavad joonia pilastrid. Eriti kaunis on hoone stiilne klassitsistlik saal.

Ümarnurkade põhjal on arvatud, et Väätsa mõisahoone võis olla projekteeritud Tartu arhitekti J.B. Waltheri poolt, kes muuhulgas on projekteerinud ka Liigvalla ja Varangu mõisahooned. Samas on see vaid oletus, mitte aga kindel fakt. On ka arvatud, et praegune peahoone on ümber ehitatud varasemast ehitisest, kuid arvatavasti see niiviisi ei ole - vanem peahoone asetses vast siiski keldriküngaste kohal.

Omapärane on peahoone paigutus - kui tavaliselt on Eesti (balti) mõisates peahoone taga park, siis Väätsal on peahoone tagakülg suunatud Türile kulgeva tee poole - tee ümbrusse ja teisele poole teed jõe äärde laienes park alles 19. sajandi teisel poolel. Sellist lahendust kohtab veel vaid paaris kohas - näiteks Lohul, Seljal ja Väike-Kongutal.

Lisaks peahoonele kerkis mõisa erinevatel aegadel ka mitmeid kõrvalhooneid. Väätsal paiknesid need erandlikult hajali ning ei olnud orienteeritrud ei peahoone ega selle esise väljaku järgi. Peahoonega üheaegseks võib lugeda ümarnurkadega laudahoonet mõisapargist lõunas (säilinud muudetud kujul). Seda lubavad oletada peahoonega sarnased ümarnurgad, mis on Eesti mõisaarhitektuuris majandushoonel muide ainulaadsed.

Tõenäoliselt 19. sajandi esimesel poolel on püstitatud ait ning tall-tõllakuur - neid mõlemat iseloomustasid kaaraknad (tallil säilinud tänini, aidal mitte) ning aita nelja sambaga taandega katusealune fassaadil. Praeguseks on mõlemad nimetatud hoonetest tugevalt ümber ehitatud.

Ülejäänud tollal püstitatud hooned on praeguseks hävinud. Neist tuleks mainida nt praeguste eramute kohal Ülejõel paiknenud hollandi stiilis tuulikut ning mõisasüdamest kilomeetri jagu läänes põldude keskel, praeguse asundustalu kohal asunud pikka rehehoonet.

4. mail 1870. aastal ostis mõisa Karl Johann von Seydlitz. Sellega algas mõisas von Seydlitzide omandusperiood, mis kestis kuni 1919. aasta riigistamiseni. Sel ajal täienes mõisakompleks mõningate historitsistlike ehitistega. Üks esinduslikumaid nendest oli mõisapargist kagus asunud viinavabrik, mis on praeguseks aga hävinud. Säilinud (kuigi muudetud kujul) on aga stiilne karjakompleks, millesse liideti juba sama sajandi alguses püstitatud ümarnurkadega laudahoone. Sellele lisati lõunaküljele teine maakivist hoone, ning kaunid kaarväravatega piirdemüürid. Sellega seoses tekkis stiilne sisehooviga kompleks. Muudeti ka vanema laudahoone aknaid.

Mõis riigistati 1919. aastal Johann Anton von Seydlitzilt. 1925. aastal kolis peahoonesse kohalik kool, mis tegutseb seal täninigi. Hoonele on 1970ndatel aastatel kooli tarbeks liidetud kolmekorruseline juurdeehitus, mis varjab ära osa algsest fassaadist. Ka algne välisuks ega kunagine mõisaesine ring ei ole enam kasutatavad. Stiilne fassaad oli tegelikult juba rikutud varem - selle vasakpoolsesse otsa (praeguse uue koolihoone kohale) oli lisatud kahe kaaraknaga juurdeehitus. Praegu on väga raske hinnata, kas see praeguseks lammutatud ehitis lisati sinna juba mõisaajal või seoses kooliga.

Mõisahoonet on osaliselt restaureeritud - taastatud on algne kivikatus ning 2002. aastal kaunis mõisasaal, mis oli oma neljast sambast vahepealsetel aastakümnetel kaotanud kolm. Puuduvad sambad taastati säilinu põhjal; restaureeritud saali kasutatakse mitmeteks pidulikeks üritusteks.

Kahjuks pandi hoonele 1998. aastal - just mõni aasta enne restaureerimist - ajaloolisele ehitisele mittesobivad plastaknad. Enne seda olid seal säilinud algsed klassitsistlike sepisnurkadega puitaknad. Vahepealsetel aastakümnetel on algselt silekrohviga ja heledates värvitoonides hoone kaetud ka tumeda pritskrohviga. Hoone siseplaneeringut (v.a. saal) on keskkoridori ehitamisega tugevalt muudetud.

Ülejäänud mõisakompleksist on säilinud suur osa barokkpargist, sh ka eri kõrgusel asuvad terrassid ja saarega tiik. Vanast peahoonest on säilinud küngas ning mõned osalt prahti täis keldriruumid. Säilinud kõrvalhooned on kõik vähemal või suuremal määral ümber ehitatud.

Mõisa ait ehitati 1920-30ndatel aastatel ringi meiereiks, millena ta tegutses kuni 1960ndate aastateni. Tollal tugevalt muudetud akna- ja ukseavadega ning mitmete juurdeehitustega on hoone säilinud tänini. Kunagisest neljast sambast fassaadil on säilinud kolm. Kaugvaateid hoone fassaadile varjavad täpselt selle ette 1920-30ndatel aastatel püstitatud asundustalu ehitised.

Mõisa laudakompleks on kolhoosiajal ümber ehitatud ladudeks. Seoses sellega lammutati 1960ndatel aastatel maanteepoolne kaunis kaarvärav, kuna selle ava oli veokite jaoks liiga kitsas. Teine sarnane historitsistlik väravaehitis hoovi lääneküljel on õnneks küll säilinud, kuid avaneb praegu laoplatsile ning on üldsusele halvasti vaadeldav. Mõisapargi ning jõe vahel asunud puidust L-kujulisest valitsejamajast on säilinud lühem tiib - hoone pikem, jõega paralleelne tiib on lammutatud.

Mõisa tall-tõllakuur rekonstrueeriti 1980ndatel aastatel võõrastemajaks. Sellega seoses muudeti osalt hoone välimust, samas säilisid aga algsed kaaraknad, mis aidal kadusid juba 1920-30ndatel. Kaasajal tegutseb hoones võõrastemaja Vana Tall. Täiendav teave: http://www.hot.ee/kylalistemaja/, tel. 389 2301, 53 411 290.

Ajaloolise jaotuse järgi Järvamaale Türi kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Järvamaale Väätsa valla territooriumile.