Estonian Manors
 Gutshöfe Estlands
 Viron Kartanot
Eesti moisaportaal
Mõisate liigid
  Avalehele

  Sisukaart


  Nimekiri

  Tähestikuline

  Kihelkondade kaupa

  Praeguste valdade
  ja maakondade kaupa



  Üldist

  Mõisa erinevad
  tähendused


  Mõisate liigid

  Mõisakompleks

  Statistika

Eesti mõisad
20. sajandi algul, millist seisu käesolev mõisaportaal kajastab, võis eristada peamiselt kaheksat tüüpi mõisaid. Varem on pilt olnud kirjum, sest aja jooksul on mõisad kuulunud ka ordule, piiskopkondadele, kloostritele ja paljudele teistele institutsioonidele.
  1. Rüütlimõis (Rittergut). Rüütlimõis oli eramõisa peamine liik, mille omanikule olid ette nähtud teatud privileegid ja õigused oma alal. Nendeks olid kohtu- ja politseivõim, jahiõigus, õigus pruulida õlut ja ajada viina, pidada kõrtse ja veskeid ning maksuvabadus riigi ees. Lisaks sellele olid rüütlimõisa omanikul aga ka kohustused riigi ees: võtta osa Maapäevast ja ajada riigiasju ning korraldada tee-ehitust.

    Tollases aadliomavalitsuses (Maapäevas) oli hääleõigus ainult neil aadlikel, kes omasid vähemalt üht rüütlimõisat ning olid lisaks kantud ka aadlimatriklisse – rüütelkonna kui kohaliku aadliorganisatsiooni poolt peetavasse spetsiaalsesse nimekirja. Enamik Eesti eramõisaid ja suur hulk mõisate üldarvust olid rüütlimõisad; praktiliselt kõik esinduslikult välja ehitatud mõisakompleksid olid rüütlimõisad. Erinevatel aegadel on rüütlimõisale pandud ka erinevaid nõudeid suuruse osas.

    Enne 1783. aastat oli valdav enamik rüütlimõisaid õiguslikus mõttes läänimõisad, kus mõisnikud polnud mitte oma maavalduse täieõiguslikud omanikud, vaid mõisa maa oli neile lääniõiguse alusel kasutada antud. Niiviisi lääniks antud maavaldust võis valitseja (kuningas, keiser vm) põhimõtteliselt endale tagasi võtta, kuigi 17.-18. sajandil seda eriti ei kasutatud. Seega, ka läänimõisaid pärandati siin juba keskajast alates tavaliselt suguvõsa sees, samuti osteti-müüdi. Lisaks läänimõisatele oli Eestis enne 1780ndaid aastaid ka eraomanduses olevaid mõisaid — nn alloode — kuid neid oli läänivaldustega võrreldes tühine vähemus.

    3. mail 1783. aastal muutis Vene keisrinna Katariina II kõik läänimõisatest rüütlimõisad täieõiguslikuks eraomandiks ehk pärusomandiks. Eramõisatena püsisid rüütlimõisad kuni 1919. aasta riigistamiseni ehk maareformini.

  2. Poolmõis (Landstelle). Need eramõisad, mis oma suuruse tõttu ei saanud rüütlimõisa staatust ega seega ka õigusi, kandsid poolmõisa nime. Tüüpiline poolmõisa tekkelugu oli maatüki eraldamine vanemast mõisast. Mõni poolmõis oli pindalalt väga väike, hõlmates vaid elumaja ja ümbritseva pargi. Vahel on nimetatud poolmõisat ka maakohaks (otsene tõlge saksa keelest).

  3. Kirikumõis (Pastorat). Kirikumõis oli suurmaavaldus, mis kuulus luteri kirikule. Mõisas elas ja seda pidas pastor; mõis toimis ka kiriku kontoriruumidena. Reeglina ei olnud nii esinduslikult välja ehitatud kui rüütlimõisad. Tavaliselt oli igas kihelkonnas oma kirikumõis, mis paiknes kiriku kui kihelkonnakeskuse lähedal.

  4. Riigimõis. Riigimõis kuulus riigile, tihtipeale elasid mõisas ametnikud, kes korraldasid mõisa majandamist. Osa riigimõisaid oli küll ka eraisikutele (nii aadlikele kui ka mitteaadlikele) kas lühemaks või pikemaks ajaks välja renditud. Rüütlimõisatega võrreldes olid riigimõisad tavaliselt tagasihoidlikumalt välja ehitatud. 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul olid mitmed riigimõisad tükeldatud ka taludeks ning ühtse majapidamisena enam ei toiminudki.

  5. Kõrvalmõis (Beigut). Mitu kõrvuti või lähestikku asetsevat mõisat koondusid sageli ühe omaniku kätte, misjärel need moodustasid ühtse mõisamajapidamise. Sel juhul elas härrasrahvas ühes mõisas, mis oli tihti esinduslikumalt välja ehitatud; teistes mõisates (millel olid ka küll rüütlimõisa õigused) oli suurem rõhk asetatud majandushoonetele. Sääraseid mõisaid nimetati kõrvalmõisateks: oma olemuselt meenutasid nad karjamõisaid, kuid rüütlimõisa õigusi omavana andsid nad näiteks selle omanikule Maapäeval täiendava hääle.

  6. Rüütelkonnamõis (Ritterschaftgut). Rüütelkonnamõisad kuulusid rüütelkonnale kui kohalikule aadliomavalitsusele. Võrreldes rüütlimõisatega olid rüütelkonnamõisad tavaliselt tagasihoidlikumalt hoonestatud, kuna mõisas elasid selle majandajad.

  7. Linnamõis. Linnamõisate omanikuks olid linnavalitsused, mõisad ise asusid tavaliselt linnade läheduses. Eestis oli linnamõisaid nii Tallinnal, Tartul, Pärnul kui ka Narval.

  8. Karjamõis (Hoflage). Karjamõis ei moodustanud õiguslikus mõttes iseseisvat üksust, vaid oli mingi peamõisa keskusest eemal asetsev kompleks, kus elas osa töölisi, hoiti osa karja või paiknes mingi tööstus. Karjamõisad olid peamõisatega võrreldes tagasihoidlikult välja ehitatud; samuti ei olnud nad tihti püsivad. Tihti oli küllalt suhteline, kas ja milliseid mõisasüdamest eemal asetsevad ehitisi ja nende kogumeid loeti karjamõisaks või mitte. Enamik karjamõisaid moodustas siiski mingi ehitusliku kompleksi mõisasüdame näol.

Toodud kaheksane jaotus on samas küllaltki suhteline ja eranditerohke — paljud õiguslikult staatuselt rüütlimõisad olid sisuliselt karjamõisa staatuses (härrasrahvas elas mujal), samal ajal kui nii mõnedki karja- ja kõrvalmõisad olid välja ehitatud esinduslike kompleksidena. Mõned karja- ja kõrvalmõisad olid ka välja renditud ning toimisid omaette majandusüksustena. Mõned mõisad, mis õiguslikult olid olemas, olid aga sootuks taludeks laiali jagatud ja sisuliselt eksisteerimise lõpetanud. Lisaks muutsid paljud mõisad aja jooksul oma staatust: karjamõisast rüütlimõisaks, kõrvalmõisast omaette mõisaks ja vastupidi jne.

Käesolevas portaalis on mõisate liigitamisel võetud aluseks Richteri aadressraamatu (1909-1913) andmed. Üldjuhul ei kajastu siin mõisate staatuse muutumine aja jooksul: vaid juhul, kui 19. sajandi jooksul on mõisalt rüütlimõisa staatus kadunud, on seda mainitud.

Nii nimekirjades kui ka mõisate arvukuse mainimisel (nt maakonnas, kihelkonnas või vallas) on käesolevas portaalis karjamõisad jäetud vaatluse alt välja. Peamõisaid on Richteri aadressraamatu andmetel Eesti aladel 1357. Erinevaid mõisamajapidamisi oli veidi rohkem — 1916. aasta põllumajandusloenduse järgi oli neid 1460. Põhjuseks on asjaolu, et osa mõisaid ja nende osi oli välja renditud.

      Sa oled

       külastaja!
Portaalis olevate materjalide omavoliline kopeerimine on keelatud
Copyright 1999-2013 © Valdo Praust & MTÜ Alt-Livland. Loe kasutustingimusi
mois@mois.ee