Ruila ordumõisa keskaegsele veskikohale rajas Hans von Maydell 1620tel aastatel eraldiseisva mõisa (eesti k Lohu, saksa k Loal). 1637. aastast mõisa omandanud von Ullrichid püstitasid 1730-40tel aastatel kõrgel soklil asunud barokse peahoone, mis hiljem jäi valitsejamajaks. Mõningatel andmetel on vana peahoone püstitatud juba rootsi ajal 17. sajandi lõpus.

1779. aastal ostis mõisa Otto Wilhelm von Krustenstern, kes ehitas uue kahekorruselise barokse mõisahoone, mis paikneb erandlikult tagaküljega vastu maanteed. Mõisa teise korruse saali kaunistavad Christian Gottlieb Welte 1791. aasta maalingud, mis hiljem kaeti 19. sajandi alguse Don Quijote teemaliste haruldaste pilttapeetidega (asuvad kaasajal restaureerituna Eesti Ajaloomuuseumis).

Hiljem läks mõis von Baranoffide omandusse, kelle ajal ehitati mõisahoone 19. sajandi lõpul ümber neogooti stiilis, lisades talle ohtralt kaunistusi. Rikkalik neogooti dekoor lisati tollal ka hulgale kõrvalhoonetele, piirdeaedadele ja isegi jõesaarekesi ühendavatele sildadele, mis ehiti fiaalidega (üks sildadest restaureeritud). Väravaava kaunistati teravatipuliste obeliskidega.

Kogu mõisakompleks paikneb ajaloolise Tallinn-Rapla maantee ning Keila jõe vaelisel kitsal alal. Mõisa uus peahoone paikneb erandlikuna tagaküljega vastu maanteed. Mõisa majandushooned paiknesid enamikus peahoonest lõuna pool maantee ja jüe vahelisel kitsal alal. Kaasaegne maantee Lohu mõisa (samuti ka Kohilat) ei läbi, vaid kulgeb õgvendatuna pool kilomeetrit ida pool.

1970-80tel aastatel kuulus mõis tehasele Desintegraator, mil teda osaliselt restaureertiti. 1990tel aastatel siirdus mõis eravaldusse ning restaureerimist jätkati.

Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Hageri kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Raplamaale Kohila valla territooriumile.