Keskajal asus Toril (saksa k Torgel) Pärnu ordukomtuuri peamõis. Seda on esmamainitud 1528. aastal. Ordumõisa juurde Pärnu jõe kõrgele kagukaldale rajati tollal ka Püha Maarja kabel, mis pani aluse hilisemale Tori kihelkonnakirikule.

Hiljem kuulus Tori mõis pikkade sajandite vältel riigile. Põhjasõja hävingute järgselt püstitati 1738. aastal mõisa väike arhailine puidust peahoone. Kelpkatusega hoones on keskne mantelkorsten ning 18. sajandi puitbarokile omaselt püstlaudadest vooder. Tori mõisahoone on üks vanimaid säilinud puidust mõisahooneid Eestis. Ta on säilinud praktiliselt algkujul, kui välja arvata tagaküljele 19. sajandil lisatud tiibhoone ning samal sajandil muudetud aknaraamide jaotused. Üks algne, väikeste ruutudega aken on säilinud tagaküljel. Kaasajal paikneb hoones Tori muuseum: tel. 446 6003.

1820. aastal renditi Tori riigimõis Liivimaa rüütelkonnale, kes avas seal 1854. aastal hobusekasvatuse. 1850tel aastatel ehitati Torile võimas tallidekompleks, mille historitsistlik kaunis väravaehitis kannab aastaarvu 1856. Tori ongi saanud kuulsaks tänu hobusekasvatusele ning seal aretatud Tori tõugu hobusele. Riigimõisast välja arenenud hobusekasvatus tegutseb seal praegugi.

Tori mõisa ja kiriku vahel maantee ääres paikneb suur 1854. aastal maakivist ehitatud hilisklassitsistlik kõrtsihoone. Kõrtsi katusealust toetab üheksa sammast. Tori kirikust veidi ülesvoolu on Pärnu jõel kõrge liivakivipaljand, kuhu on uuristatud koopad. Tori põrguks kutsutud koobaste pikim lõik on kahjuks enamikus küll sisse varisenud.

Ajalooliselt kulges Pärnust Vändrasse suunduv tee läbi Tori, kus paiknes ka ajalooline jõeületuskoht. Praegune maantee Pärnu jõe paremkaldal on ehitatud alles 20. sajandil.

Ajaloolise jaotuse järgi Pärnumaale Tori kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Pärnumaale Tori valla territooriumile.