Keskajal oli Vanamõisa mõisa ala Lihula naistsistertslaste nunnakloostri omanduses. Vanamõisa mõis (saksa k Wannamois) rajati 17. sajandil. Läbi kogu rootsi aja kuulus mõis Oxenstjernadele.

Põhjasõja järgselt vahetas mõis palju omanikke - ta kuulus nii de la Gardie'dele, von Derfeldenitele, von Huenedele kui ka paljudele teistele. 1830. aastal omandas mõisa Julie Clodt von Jürgensburg (sünd. von Rehbinder). 1851. aastal siirdus mõis perekonnasidemete kaudu von Budbergide aadliperekonna omandusse, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni.

Mõisakompleks ehitati esinduslikult välja klassitsismiperioodil 19. sajandi algul. Mõisa peahoone oli väga pikk ühekorruseline klassitsistlik kiviehitis. Kahel pool selle esist suurt auringi paiknesid kaaristuga ait ja tall-tõllakuur. Ülejäänud kõrvalhooned paiknesid vahetus läheduses. Kirblast viis Vanamõisa 4 km pikkune sihitee, mis vahetult enne mõisa auringi ületas seitsme kaarega kivisilla.

1905. aasta ülestõusu ajal mõisa peahoone põletati. Tollane mõisa omanik Otto von Budberg oli üks kahest Eesti mõisaomanikust, kes ülestõusu ajal ka tapeti. Hiljem mõisahoonet enam ei taastatud. Hoone mõlemast otsast on järel vähesed varemed, keskosa on täiesti hävinud. Algses hiilguses on alles vaid kaartega kivisild.

Paljud kõrvalhooned (sh kaaristuga ait ja tall-tõllakuur) on tugevalt ümber ehitatud, osa hävinud, osa varemeis. Mõisaesine auring on kasutusel peenramaana.

Mõisasüdamest 1,5 kilomeetri kaugusel edelas väikeses puudesalus paikneb von Budbergide perekonnakalmistu. Algselt viis sinna mõisast kivisilla juures hargnenud sirge sihitee, kuid hilisemad maaparandustööd on selle otsetee kaotanud.

Ajaloolise jaotuse järgi Läänemaale Kirbla kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Läänemaale Lihula valla territooriumile.