Paju mõis (saksa k Luhde-Großhof) asutati 1748. aastal, eraldades ta praeguse Läti alale jäävast Luke (saksa k Luhde, läti k Lugazhi) mõisast. Alates 1850test aastatest kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus ta von Strykide aadliperekonnale, mõisa viimane omanik oli Christoph von Stryk. Mõisa lameda katusega kahekorruseline järelklassitsistlik peahoone ehitati 1860tel aastatel. Kaasajal paikneb hoones hooldekodu. Küõrvalhooneid ei ole praktiliselt säilinud.

Paju mõisa all peeti 30. jaanuaril 1919. aastal maha Eesti Vabadussõja üks ägedamaid lahinguid, mis oli võtmelahinguks Lõuna-Eesti vabastamisel bolðevikest. Lahingut tähistab suurejooneline mälestusmärk; nii sellest kui ka Paju mõisast on saanud üks Eesti rahvuslikke sümboleid. Mõis kuulus ajalooliselt Luke kihelkonna alla, mis oli osake Valgamaast. Kihelkonna enamik alasid kuulub kaasajal Lätile, Läti Valgas (Valkas) asub ka Luke kihelkonnakirik. Paju ümbrus oli nagu lähedal asuv Valga linngi ajalooliselt eesti-läti segaasustusega, kuid 1920. aasta piirilepinguga jäi ta Eestile.

Ajaloolise jaotuse järgi Valgamaale Luke (läti k Lugazhi) kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Valgamaale Tõlliste valla territooriumile.