Estonian Manors
 Gutshöfe Estlands
 Viron Kartanot
Eesti moisaportaal
Lõve mõis
  Avalehele

  Sisukaart


  Nimekiri

  Tähestikuline

  Kihelkondade kaupa

  Praeguste valdade
  ja maakondade kaupa



  Üldist

  Mõisa erinevad
  tähendused


  Mõisate liigid

  Mõisakompleks

  Statistika

Eesti mõisad
Lauenhof in Kirchspiel Helmet, Kreis Fellin

Lõve mõisast (saksa k Lauenhof) on varasemaid teateid 16. sajandi keskpaigast, kuid ta kuulus tollal üsna suure Helme mõisa koosseisu.

Eraldiseisvast ning mainimist väärt mõisast võib siiski hakata rääkima alates 1718. aastast, mil Lõve eraldati Caspar von Dreilingi päranduse jagamisel omaette üksuseks. Siis ehitati mõisasüda arvatavasti esimest korda tagasihoidlikult välja.

1750tel aastatel siirdus mõis von Anrepite aadliperekonna omandusse, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Tõenäoliselt 1760-70tel aastatel ehitati mõis teist korda esinduslikumalt välja, mil Lõvele kerkis Lõuna-Eesti tolle aja üks suurejoonelisemaid barokseid peahooneid.

Hoone oli täiekahekorruseline ning poolkelpkatusega, mille väljaehitamine mansardkatusena (sarnaselt Hiiu-Suuremõisaga) võimaldas katuse alla paigutada veel kolmandagi korruse. Hoone väliskuju oli paljus varaklassitsistlikes vormides, samal ajal kui interjöörides valitses suures osas barokk. Fassaadi mitmed kaunistuselemendid (akende segnentkaarsed frontoonid, pilastrid, akende rühmitatus) on äravahetamiseni sarnased naabruses asuva Helme mõisaga, mis lubab oletada sama ehitusmeistri tööd.

Väga rikkalikud olid peahoone interjöörid - uste rokokoo-lõikelised tahveldised, uste baroksed nikerdustega valgmikud jne. Hoone suursugusust ja kõrgust rõhutas veel paiknemine kõrge künka otsas, mis tekitas kauneid kaugvaateid.

Peahoonele lisandus ka hulk kõrvalhooneid. Ühekorruselised poolkelpkatusega valitsejamaja ja ait paiknesid peahoone esise väljaku ääres sellega sümmeetriliselt ja nurgi. Peahoonest edelas, teisel pool tiiki paiknes sepikoda, mis oli 19. sajandi teisel poolel kujundatud Schveitsi stiilis puitpitsidega majakesena.

Helme—Kärstna teelt (ajalooliselt Helme—Viljandi maanteelt) mõisa suunduv tee oli kujundatud alleena (sihiteena), mis suundus otse peahoone keskteljele. Mõisa suunduva sihitee ja peahoone suursugusust võimendas asjaolu, et enne peahoone esisele ringile jõudmist tegi tee järsu tõusu mäkke, mille tipus kõrguv massiivne peahoone jättis eemalt väga majesteetliku mulje.

Mõisa peahoone sai Vabadussõjas tugevaid purustusi. Hiljem hoonele rakendust ei leitud ning 1920te aastate teisel poolel lammutati vahepeal rüüstatud hoone ehitusmaterjaliks. Sellest on säilinud vaid madalad müürinurgad rohtunud vundamendil. Tänini on säilinud mitmeid kõrvalhooineid ning kaunis park.

Mõisasüdamest poole kilomeetri jagu kirdes metsatukas asub mõisaomanike von Anrepite perekonnakalmistu, mis praeguseks on metsistunud. Kunagi viis mõisasüdamest sinna kaunis allee, mis on praegu põldude sisse jäänuna aga hävinud (või hävitatud).

Ajaloolise jaotuse järgi Viljandimaale Helme kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Valgamaale Põdrala valla territooriumile.

      Sa oled

       külastaja!
Portaalis olevate materjalide omavoliline kopeerimine on keelatud
Copyright 1999-2013 © Valdo Praust & MTÜ Alt-Livland. Loe kasutustingimusi
mois@mois.ee