Pakri poolsaare kõrgele maalilisele idarannikule rajati Leetse mõis (saksa k Leetz) 17. sajandil. 18. sajandil kuulus mõis nii von Schöenbergidele, von Scharenbergidele von Uexküll-Güldenbandidele kui ka von Essenitele. Alates 1800. aastast kuulus mõis enam kui seitse aastakümmet von Rammide aadliperekonnale. 1872. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli mõis von Ungern-Sternbergide omanduses.

Mõisa historitsistlik peahoone ehitati mõisa von Rammide omandusajal 1860te aastate paika. Liigendatud hoone fassadi ilmestasid mitmed kaaraknad. Eriti kaunis oli tagaküljelt mererannikule laskuv pidulik trepp. Peahoone keskteljele viis umbes poole kilomeetri pikkune sihitee, millel enne peahoone esist auringi oli segmentkaarne väravaehitis. Suur hulk kõrvalhooneid paiknes peahoonest põhja ja lääne pool.

Teise maailmasõja järgselt oli mõisasüda nagu kogu Pakri poolsaargi Nõukogude sõjaväe valduses. Mõisa ümbrus tollal võsastus ning metsistus ning enamik kõrvalhooneid hävisid. Mõisa peahoone oli enam-vähem terve kuni 1993. aasta laastava tulekahjuni, mis jättis tast alles vaid müürid. Muudest hoonetest/rajatistest on säilinud segmentkaarne väravaehitis ning valitsejamaja.

Kaasajal on mõisasüda eraomanduses, valitsejamaja on restaureeritud.