Puka ehk Vana-Puka mõis (saksa k Bockenhof, Alt-Bockenhof) pärineb keskajast, mil ta kuulus von Buxhoevdenitele. Mõisat on esmamainitud 1529. aastal. 16. sajandi lõpul läks mõis von Bockide aadliperekonna kätte, kust pärineb ka mõisa nimi. Hiljem vahetas mõis palju omanikke. Alates 1852. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Samson-Himmelstjernade aadliperekonnale.

18.-19. sajandeil välja ehitatud mõisasüda oli stiilne sümmeetriline kompleks. Peahoone esist pikka piklikku väljakut ääristasid ühel pool ait ja valitsejamaja, teisel pool enam-vähem sama välimusega tall-tõllakuur ja töölistemaja. Tartu-Valga maanteelt pääses mõisa poole kilomeetri pikkuse sihitee kaudu, mis suundus otse peahoone keskteljele.

Peahoone oli peamiselt ühekorruseline puitehitis. Hoone oli algsel kujul püstitatud arvatavasti 18. sajandil, kuid sai oma lõpliku historitsistliku kuju 19. sajandil. Nii aida kui ka tall-tõllakuuri fassaadi kaunistas nelja kaaravaga kaaristu.

Mõisa peahoone on nüüdseks hävinud, sellest on alles vaid võsastunud rusuhunnik. Säilinud on kõik muud esiväljakut ääristavad hooned, kuid mitte heas seisus. Aidal on varisenud üks kaaresillus ning tall-tõllakuur on katuse kaotanuna muutunud suisa varemeteks. Lähikonnas on säilinud veel mõningaid kõrvalhooneid, kuid ümber ehitatult.

Kaasaegne Puka asula ei ole tekkinud mitte mõisa juurde, vaid kilomeetrike kirdesse, 1889. aastal rajatud raudteejaama juurde.

Ajaloolise jaotuse järgi Tartumaale Sangaste kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Valgamaale Õru valla territooriumile.