Emajõe vasakul kaldal, jõe alamjooksul asuvat Kavastu mõisat (saksa k Kawast) on esmamainitud 1544. aastal. Tollal kuulus mõis Jakob Krabbele. Hiljem, Rootsi ajal, kuulus mõis Georg Oxenstjernale, 17. sajandi keskel ja teisel poolel aga von Schwengelnidele. 18.-19. sajandil oli mõisal palju erinevaid omanikke - ta on olnud nii von Stackelbergide, von Rehbinderite, von Wahlide, von Middendorffide, von Richtrerite, von Mensenkampffide kui ka von Wulfide aadliperekondade käes.

Mõisasüda ehitati esinduslikult välja 19. sajandi lõpukümnendeil. 1890ndatel aastatel valmis seal kahekorruseline suur neobarokne peahoone, mis oli ümbruskonna üks suursugusemaid. Hoone põhiosa oli ühekorruseline, kaetud kõrge mansardkatusega, mille alune oli samuti välja ehitatud korruseks. Keskosas asus kahe akna laiune pealeehitus teise korruse ulatuses. Hoone idapoolne ots oli kujundatud aga töntsaka kolmekorruselise kivitornina, mida kattis samuti mansardkatus. Jõelt ja teiselt poolt jõge avanes peahoonele hulk kauneid vaateid. Sarnasus samal ajastul ehitatud Kaagvere mõisa peahoonega (hävinud) võib oletada sama arhitekti tööd.

Võõrandamisjärgselt asutati mõisahoones 1924. aastal vanadekodu. Mõisa peahoone ning hulk kõrvalhoooneid hävisid 1944. aasta sügisel Emajõe kaitselahingutes. Meieni on mõisast säilinud suur park ning paar üksikut kõrvalhoonet. Üks maakivihoone on ümber ehitatud Kavastu meiereiks. Alles on ka Tartu poole suunduv 2 kilomeetri pikkune kaunis pärnaallee.

Mõisasüdame juures (peahoonest sadakond meetrit allavoolu) asub praamiületuskoht, kaasajal muide ainus toimiv praamiületuskoht Eesti jõgedel. Praegune praam on algse puitrajatise asemel valmistatud küll metallist, kuid sellele on külge monteeritud 1899. aastast pärinev vändaga käsiajam, mis on kasutusel praegugi.

Ajaloolise jaotuse järgi Tartumaale Tartu-Maarja kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Tartumaale Luunja valla territooriumile.